TON 02 - Kallavere-Jõelähtme

28. aprillil toimus TON päevak Kallavere-Jõelähtme kaardil.

Maastik on suhteliselt omapärane tänu Nõuka-aegsele (võib-olla ka varasemal/hilisemal ajal - pole viitsinud süveneda) maapõue varade ekspluatatsioonile. Eripäraks on siis suhteliselt sügavad (ca 15 meetrit) ning järsu nõlvaga süvendid. Kaardilt võite kõrgusjoonte järgi ise vaadata. Muidu aga üldiselt metsade ja lagedatega palistatud. Kevadel pole õnneks rohi väga kõrge ja nõgeseid veel pole.
Kuna ilmselt pole paljudel "Kivilinna" muukeelsetel elanikel kuhugile mujale grüünesse minna, siis leiab siin-seal lagastatud kohakesi ja illegaal-prügivedajate poolt tekitatud sodikuhjasid. Võib-olla teen liiga, aga minu arvates eestlased on selles osas viisakamad ja hoiavad loodust rohkem. Kindlasti leidub eestlastegi seas looduse lagastajaid ja muukeelsete seas looduses viisakalt käitujaid.

Kaks suuremat jama sellel kaardil mul tekkis. Teise punkti liikumisel ei suutnud teeradade võrguga hästi toime tulla ja kaldusin päris palju suunast kõrvale. Eelviimase punktiga otsustasin rajavalikul keerulisema trassi kasuks (elu ei peagi lihtne olema) ja sinna kadus mõni minut.

TON 01 - Pirita-Kloostrimets

Neljapäeval, 21. aprillil, algas klubi TON orienteerumishooaeg Pirita-Kloostrimetsa etapiga.

Kui siiani olen päevakumetsas käinud nii, et pulsikell käe peal aega mõõtmas ning kompass suunda näitamas, siis peale eelmist TON hooaega otsustasin, et nii see enam jätkuda ei saa. Pulsikell koos vööga jäävad koju ning kompass läheb orienteerumispükste taskusse. Kompass igaks juhuks. Kui aju liiga krussi satub minema.
Tõuke sellise otsuse tegemiseks andis möödunud sügise Libahundi etapp Padisel, kus sai vaid üks kord kompass välja võetud, et sombuse ilmaga rabas õige suund kätte leida. Kuigi tegelikult poleks seda ka siis vaja olnud. GPS-logija on mul päevakutel tavaliselt kogu aeg käevarrel. Pärast hea vaadata eksirännakuid või täpselt "naelapea" pihta minekuid.
Pulsikella ärajätmise üks põhjustest on see, et kell on minu arvates orienteerumisel täpsuse vaenlane. Alateadvuses kogu aeg jälgid, et palju minuteid läinud on. Ja siis ei keskendu 100-protsendiliselt peamisele - orienteerumisele. Et tahad ikka mingi ajaga lõppu jõuda ning vead on siis kergemad tulema. Teise põhjusena pulsikella ärajätmisel võib tuua jooksutempo. Nimelt, ilma kompassi ja kellata läbid maastikku täpselt sellise tempoga, et jõuaksid objekte analüüsida. Kui tunnen, et läheb "punasesse", siis võtan tempo alla ja siis saab ka kaardilt strateegilisi objekte paremini otsida ja rajavalikutel edasisi plaane teha.

Kas selline otsus ka õige on, seda näitab aeg. Ise loodan, et sellise strateegia abil suudan õppida paremini maastikku "nägema". Proovin iga TON etapi järgselt kaardi oma "seiklustega" üles laadida ja võib-olla mõne kommentaari leiab ka sinna juurde.