Kui siiani olen päevakumetsas käinud nii, et pulsikell käe peal aega mõõtmas ning kompass suunda näitamas, siis peale eelmist TON hooaega otsustasin, et nii see enam jätkuda ei saa. Pulsikell koos vööga jäävad koju ning kompass läheb orienteerumispükste taskusse. Kompass igaks juhuks. Kui aju liiga krussi satub minema.
Tõuke sellise otsuse tegemiseks andis möödunud sügise Libahundi etapp Padisel, kus sai vaid üks kord kompass välja võetud, et sombuse ilmaga rabas õige suund kätte leida. Kuigi tegelikult poleks seda ka siis vaja olnud. GPS-logija on mul päevakutel tavaliselt kogu aeg käevarrel. Pärast hea vaadata eksirännakuid või täpselt "naelapea" pihta minekuid.
Pulsikella ärajätmise üks põhjustest on see, et kell on minu arvates orienteerumisel täpsuse vaenlane. Alateadvuses kogu aeg jälgid, et palju minuteid läinud on. Ja siis ei keskendu 100-protsendiliselt peamisele - orienteerumisele. Et tahad ikka mingi ajaga lõppu jõuda ning vead on siis kergemad tulema. Teise põhjusena pulsikella ärajätmisel võib tuua jooksutempo. Nimelt, ilma kompassi ja kellata läbid maastikku täpselt sellise tempoga, et jõuaksid objekte analüüsida. Kui tunnen, et läheb "punasesse", siis võtan tempo alla ja siis saab ka kaardilt strateegilisi objekte paremini otsida ja rajavalikutel edasisi plaane teha.
Kas selline otsus ka õige on, seda näitab aeg. Ise loodan, et sellise strateegia abil suudan õppida paremini maastikku "nägema". Proovin iga TON etapi järgselt kaardi oma "seiklustega" üles laadida ja võib-olla mõne kommentaari leiab ka sinna juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar