Eestikeelne Vikipeedia vestab, et veel pool sajandit tagasi olla need mäed olnud üsna lagedad. Mägede lõunapiirilt leiame künka Keava linnuse jäänukitega. Igatahes on viimane jääaeg meile Eestimaal valmis meisterdanud päris huvitavaid paiku.
Rajameister Rein Rooni sõnul läheb mets iga aastaga mõnusamaks - võsa ja alustaimestik kasvab ja tiheneb. Reljeef on küllaltki liigestatud, seega tuleb olla tähelepanelik, et oma asukohaga ei eksiks. Suurepärane võimalus ilma kompassita seiklejal reljeefi lugemist õppida.
Sellele päevakule pani oma pitseri eelnenud raske öö (ja sellele eelnenud päev) töökohustuste täitmisel. IT töö ei anna armu. Kui on vaja teha, siis peab tegema. Kasvõi 24 tundi jutti. Enne päevakule minemist õnnestus siiski 5 tundi puhata. Lisaks olin GPS-logijal unustanud aku täis laadida. Lootsin, et äkki peab ikka terve raja vastu. Et nende katsumustega asi ei lõpeks, siis panin stardist täpselt 180 kraadi teises suunas plagama. Sisemine hääl hakkas õnneks õigel ajal tööle ja sain lõpuks õigele joonele. Sinna eksimusse kadus 5 minutit. Enne starti ütles Rein Rooni, et täna saab ilma kompassita ka läbi. Õigus tal oli. Paaris kohas tuli selline tunne peale, et kas nüüd olemegi eksinud, aga üsna kohe tuli vastupidist väitev kaardilt tuvastatav objekt, ning võis kergendatult hingata. Metsas sain mitu korda kokku Margega, kes (vastupidiselt minule) jõuab päris hea tempoga joosta. Aga orienteerumisega on tal "raskem" :-) Minu eelnenud töökatsumused ei lasknud eriti kõrget tempot hoida ja pidin päris palju jalutama, kuna pulss tõusis üsna kõrgele. Tasasematel ikka üritasin jooksusamme teha. GPS-logija pidas peaaegu lõpuni vastu. Viimane 1,5 km jäi vaid puudu. Kokku siis ca 8 km. Puudujäänud rajaosa joonistasin üldistatult ise kaardile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar