Rebala muinsuskaitseala veebilehel oleva info järgi on seekordsele kaardile ja hüdroelektrijaamale nime andnud Jägala linnamägi oma 2,8 hektarilise õuepindalaga Eesti suurim. Rajati see 2. sajandi paiku eKr, aga inimesed on selle koha peal elanud juba 8000 aastat tagasi.
 |
| Pilt 1: Praegu üsna harjumatuna tunduv pilt - Jägala linnamägi |
Tegelikult on Rebala MKA piirkonnas palju rohkem uudistamist, kui linnamägi ja hüdroelektrijaam. Võib-olla kõige võimsam magnet on Jägala juga oma suurveeaegse aurusätendusega, kus tuhanded inimesed tulevad seda vaatepilti ikka ja jälle imetlema ning jäädvustama. Tuleb tunnistada, et kevaditi olen minagi suurvee ajal mitmel päeval järjest käinud vee ürgse jõu tunnet kogemas. See on vist midagi sellist, nagu rändlindudega, kes peatuvad oma rännakutel läbi aastate alati samades kohtades.
Teine koht vee ürgse jõu tunnetamiseks on minu jaoks sealsamas lähedal olev, renoveeritud Linnamäe hüdroelektrijaam. Ehitati too 1922. aastal ja oma uuestisünni koges peale 80-aastast varjusurma 2002. aasta detsembris. Kahju, et ei taibanud enne renoveerimist seal käia. Igatahes ehitisena oli ja on ta üks vägev tegu.
 |
| Pilt 2: Linnamäe HEJ ehitustööd täies hoos. Taustal Jägala linnamägi |
 |
| Pilt 3: Tammist langeva vee mühin jätab varju elektrimootorite sirina |
 |
| Pilt 4: Omal ajal arhitektuuriliselt kauneim tööstusehitis Eestimaal |
Seekordse sissekandega on mingid müstilised jõud mängus. Kui vaadata esimest pilti ja minna sinna täna kohale, siis Keava mägede sissekande vaatevinklist näeme täpselt samat malli. Pea 90 aastat tagasi Jägala linnamägi samamoodi päris lage. Täiesti harjumatu on sellist pilti vaadata. Rebala MKA ongi müstiline ja üllatusi täis. Uurige ise järgi, kui ei usu.
Pildid 1.-4. saadud selle sissekande jaoks Rebala MKA keskus-muuseumi fotokogust
***
Müstiliseks osutus ka seekordne kaardiülesanne. Müstika toimus punktis 2-33. Võin vanduda, et saabusin õiget kraavi mööda ja peatusin õiges kraavide ristumiskohas, aga ma EI NÄINUD seal punkti. Kammisin praktiliselt kõik lähiümbruse kraavid läbi. Punkti 60 juures mõtlesin, et äkki 33 oli valesse kohta pandud ja põrutan siit ilma 33 võtmata edasi. Aga jonn ei lasknud niisama lihtsalt alla anda ja kammisin edasi. Kompass oli ikka veel seal, kuhu ma ta enne starti panin. Taskus. Ja sinna ta ka jäi. Suutsin kammimisel kõik kraavid ja muud objektid tuvastada. Polnud mul ka "abilisi", kes oleks minu punkti läheduses oleku ajal seda võtnud. Aga lõpuks sai jonn oma tahtmise ja punkti. 12 minutit hiljem, kui pidanuks. Kui olin punkti ära võtnud, nägin Marget eemalt punkti poole tulemas ja mõtlesin, et nüüd saab tänu minu sealolekule selle lihtsalt kätte. Aga ei! Pani punktist ja minust mööda! Küsisin talt, et kuhu tõttab? Igatahes nii palju ma vihjasin, et ma lähen juba 3ndasse punkti. Ju ta seepärast saigi 5 minutit ettenähtust hiljem selle punkti kätte :-) Lõpuosa jooksime Margega jälle "koos". See tähendab, et punktidesse jõudsime enam-vähem samal ajal, kuigi erinevaid trasse pidi :-) Peep otsustas ka vaadata, mida huvitavat siinsetes metsades leidub, ning alates 7ndast punktist suutsin teda "jänesena" vist piisavalt stimuleerida, kuna graafikult vaadates sammus ta tempo sealt alates minu omaga samas taktis.
Huvitaval kombel on Linnamäe kaart ka jooksukas, kuigi rajameistrid üritavad igal võimalusel seal krutskeid teha. Iga kord, kui ma seal käinud olen, pole mul peale tagaotsa kohtade muud loota. Siin oleks juba kompassi kasutamisel selge ajavõit olnud. Minu puhul oleks ilma 2-33 müstikat arvestamata isegi ehk 60 minuti sisse ära mahtunud.
Kui uskuda GPS-logija trassi, siis ma olin nagu raudpolt seal 2-33 punktis ja lausa mitmel korral nii öelda punkti vaateulatuses. Kokku sai seigeldud 8,5 km jagu. Loodan, et karmavõlg Linnamäe ees on nüüd makstud ja järgmine kord ülesande lahendamisel tuuled ning päike minule soodsamad, kui seni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar