TON 06 - Linnamäe

26. mail toimus TON päevak "Linnamäe" kaardil.

Rebala muinsuskaitseala veebilehel oleva info järgi on seekordsele kaardile ja hüdroelektrijaamale nime andnud Jägala linnamägi oma 2,8 hektarilise õuepindalaga Eesti suurim. Rajati see 2. sajandi paiku eKr, aga inimesed on selle koha peal elanud juba 8000 aastat tagasi.

Pilt 1: Praegu üsna harjumatuna tunduv pilt - Jägala linnamägi

Tegelikult on Rebala MKA piirkonnas palju rohkem uudistamist, kui linnamägi ja hüdroelektrijaam. Võib-olla kõige võimsam magnet on Jägala juga oma suurveeaegse aurusätendusega, kus tuhanded inimesed tulevad seda vaatepilti ikka ja jälle imetlema ning jäädvustama. Tuleb tunnistada, et kevaditi olen minagi suurvee ajal mitmel päeval järjest käinud vee ürgse jõu tunnet kogemas. See on vist midagi sellist, nagu rändlindudega, kes peatuvad oma rännakutel läbi aastate alati samades kohtades.
Teine koht vee ürgse jõu tunnetamiseks on minu jaoks sealsamas lähedal olev, renoveeritud Linnamäe hüdroelektrijaam. Ehitati too 1922. aastal ja oma uuestisünni koges peale 80-aastast varjusurma 2002. aasta detsembris. Kahju, et ei taibanud enne renoveerimist seal käia. Igatahes ehitisena oli ja on ta üks vägev tegu.

Pilt 2: Linnamäe HEJ ehitustööd täies hoos. Taustal Jägala linnamägi

Pilt 3: Tammist langeva vee mühin jätab varju elektrimootorite sirina

Pilt 4: Omal ajal arhitektuuriliselt kauneim tööstusehitis Eestimaal

Seekordse sissekandega on mingid müstilised jõud mängus. Kui vaadata esimest pilti ja minna sinna täna kohale, siis Keava mägede sissekande vaatevinklist näeme täpselt samat malli. Pea 90 aastat tagasi Jägala linnamägi samamoodi päris lage. Täiesti harjumatu on sellist pilti vaadata. Rebala MKA ongi müstiline ja üllatusi täis. Uurige ise järgi, kui ei usu.

Pildid 1.-4. saadud selle sissekande jaoks Rebala MKA keskus-muuseumi fotokogust

***

Müstiliseks osutus ka seekordne kaardiülesanne. Müstika toimus punktis 2-33. Võin vanduda, et saabusin õiget kraavi mööda ja peatusin õiges kraavide ristumiskohas, aga ma EI NÄINUD seal punkti. Kammisin praktiliselt kõik lähiümbruse kraavid läbi. Punkti 60 juures mõtlesin, et äkki 33 oli valesse kohta pandud ja põrutan siit ilma 33 võtmata edasi. Aga jonn ei lasknud niisama lihtsalt alla anda ja kammisin edasi. Kompass oli ikka veel seal, kuhu ma ta enne starti panin. Taskus. Ja sinna ta ka jäi. Suutsin kammimisel kõik kraavid ja muud objektid tuvastada. Polnud mul ka "abilisi", kes oleks minu punkti läheduses oleku ajal seda võtnud. Aga lõpuks sai jonn oma tahtmise ja punkti. 12 minutit hiljem, kui pidanuks. Kui olin punkti ära võtnud, nägin Marget eemalt punkti poole tulemas ja mõtlesin, et nüüd saab tänu minu sealolekule selle lihtsalt kätte. Aga ei! Pani punktist ja minust mööda! Küsisin talt, et kuhu tõttab? Igatahes nii palju ma vihjasin, et ma lähen juba 3ndasse punkti. Ju ta seepärast saigi 5 minutit ettenähtust hiljem selle punkti kätte :-) Lõpuosa jooksime Margega jälle "koos". See tähendab, et punktidesse jõudsime enam-vähem samal ajal, kuigi erinevaid trasse pidi :-) Peep otsustas ka vaadata, mida huvitavat siinsetes metsades leidub, ning alates 7ndast punktist suutsin teda "jänesena" vist piisavalt stimuleerida, kuna graafikult vaadates sammus ta tempo sealt alates minu omaga samas taktis.

Huvitaval kombel on Linnamäe kaart ka jooksukas, kuigi rajameistrid üritavad igal võimalusel seal krutskeid teha. Iga kord, kui ma seal käinud olen, pole mul peale tagaotsa kohtade muud loota. Siin oleks juba kompassi kasutamisel selge ajavõit olnud. Minu puhul oleks ilma 2-33 müstikat arvestamata isegi ehk 60 minuti sisse ära mahtunud.

Kui uskuda GPS-logija trassi, siis ma olin nagu raudpolt seal 2-33 punktis ja lausa mitmel korral nii öelda punkti vaateulatuses. Kokku sai seigeldud 8,5 km jagu. Loodan, et karmavõlg Linnamäe ees on nüüd makstud ja järgmine kord ülesande lahendamisel tuuled ning päike minule soodsamad, kui seni.

TON 05 - Ihasalu

19. mail toimus TON päevak "Ihasalu" kaardil.

Eestikeelsest Vikipeediast leiame Ihasalu poolsaare kohta sellise info, et kui oleks tahtnud seal korraldada TON päevaku 3500 aastat tagasi, siis poleks see eriti võimalik olnud. Tegelikult oleks küll, aga sel juhul vaid allveeorienteerumise kujul :-)

Kui mõned aastad tagasi sai seal esimest korda orienteerutud, siis juhtus seal parajal hulgal viperusi. Aga nüüd olen juba mitmed aastad "arenenud" ja ega seal sel korral väga midagi nässu ei läinudki. Sain järjekordselt aja alla 60 minuti. Aga paraku see seal head kohta ikkagi ei tähenda. Reljeefi ja tihedama alusmetsa puudumisel nimetatakse seda tüüpi kaarte "jooksukateks". Ja kuna mina kiires jooksus teistega ei konkureeri, siis...
Ka sel korral jäi kompass taskusse. Kaks pikemat lõiku oli, kus joosta jõudes ja kompassi kasutades oleks saanud 5 minutit ajavõitu. Kaardistamata rohelise leidsin 14->15 vahelisel lõigul, kus Heidi Sild mulle vastu tõtates küsis, kas auk (14) käes. Ma juhatasin ta siis sinna suunas, kuspoolt ise tulin. Pärast vaatasin, et tal oli veel punktis 5 mingi probleem olnud. Samamoodi maadles seal Tõnu Kits, kes olla sinna (auku) matnud 15 üleliigset minutit. Ei tea, kas ta julgeb oma GPS raja välja panna?
Läbitud reaalne distants järjekordselt ca 7 km. Like a walk in the park.

TON 04 - Keava mäed

12. mail toimus TON päevak "Keava mäed" kaardil.

Eestikeelne Vikipeedia vestab, et veel pool sajandit tagasi olla need mäed olnud üsna lagedad. Mägede lõunapiirilt leiame künka Keava linnuse jäänukitega. Igatahes on viimane jääaeg meile Eestimaal valmis meisterdanud päris huvitavaid paiku.
Rajameister Rein Rooni sõnul läheb mets iga aastaga mõnusamaks - võsa ja alustaimestik kasvab ja tiheneb. Reljeef on küllaltki liigestatud, seega tuleb olla tähelepanelik, et oma asukohaga ei eksiks. Suurepärane võimalus ilma kompassita seiklejal reljeefi lugemist õppida.

Sellele päevakule pani oma pitseri eelnenud raske öö (ja sellele eelnenud päev) töökohustuste täitmisel. IT töö ei anna armu. Kui on vaja teha, siis peab tegema. Kasvõi 24 tundi jutti. Enne päevakule minemist õnnestus siiski 5 tundi puhata. Lisaks olin GPS-logijal unustanud aku täis laadida. Lootsin, et äkki peab ikka terve raja vastu. Et nende katsumustega asi ei lõpeks, siis panin stardist täpselt 180 kraadi teises suunas plagama. Sisemine hääl hakkas õnneks õigel ajal tööle ja sain lõpuks õigele joonele. Sinna eksimusse kadus 5 minutit. Enne starti ütles Rein Rooni, et täna saab ilma kompassita ka läbi. Õigus tal oli. Paaris kohas tuli selline tunne peale, et kas nüüd olemegi eksinud, aga üsna kohe tuli vastupidist väitev kaardilt tuvastatav objekt, ning võis kergendatult hingata. Metsas sain mitu korda kokku Margega, kes (vastupidiselt minule) jõuab päris hea tempoga joosta. Aga orienteerumisega on tal "raskem" :-) Minu eelnenud töökatsumused ei lasknud eriti kõrget tempot hoida ja pidin päris palju jalutama, kuna pulss tõusis üsna kõrgele. Tasasematel ikka üritasin jooksusamme teha. GPS-logija pidas peaaegu lõpuni vastu. Viimane 1,5 km jäi vaid puudu. Kokku siis ca 8 km. Puudujäänud rajaosa joonistasin üldistatult ise kaardile.

Libahunt 2011 vol 1 - Tuksi

07. mail toimus "Libahundi jälje" otsimine Läänemaal, Tuksis.

Kui kellelgi tuli reede, enne tööpäeva lõppu pähe küsida, et mida nädalavahetusel teen, siis võis minu vastus: "Tuksis olen," vist natuke imelik tunduda. Tuli siis seletada, et mida see Tuksi taoline loom endast kujutab ja miks sinna peaks tahtma minna. Ega ma ise ka päris hästi polnud veel aru saanud, mis "MURATA" võistkonda seal ees ootab.

KutiMuti Noortelaagri toimekas pere oli võistlejatele ette valmistanud 6-tunnise seiklusrogaini koos lisaülesannetega. Rajameistri Mairolt Kakko sõnul on maastiku poolest seal domineerivamad rannamännik ja segamets ning reljeefi on minimaalselt. Seekordne pähkel oli minu arvates üks kõvemaid, mida oleme "Libahundi jälge" ajades pidanud katki hammustama. Võistluse võitjate punktisaaki vaadates pole selles vist kahtlustki. Nende saak 32 KP koos stardiülesandega ja punkte 152.
"MURATA" saak 13 KP koos stardiülesandega ja punkte 60.
Kokku oli kaardil 42 KP + stardiülesande punktid. Kogusumma 195 punkti.

Laupäeva hommik tervitas Tuksi saabujaid päikselise ilmaga. Tuul oli rannikualale ja aastaajale kohaselt kõledavõitu ja mõnetigi päris vali. Omast arust sai normaalsel ajal Tallinnast sõitma hakatud, kuid ikkagi tundus ajast puudu tulevat, et kohapeal oleks kiirustamata saanud starti minna. Lisaks olin maha unustanud kilepüksid ja säärekaitsed (torpad, bahillad). Pidin jalas olnud ISC suusapükstega hakkama saama. Nädala alguses olin soetanud Salomon XA Pro 3D Mid GTX Ultra jalatsid ning mõtlesin neid katsetada. Seda enam, et meie võistkond eriti jooksulembeline pole. Lihtsalt kõnnime. Kiiresti :-)
Saabudes tegin paar digivõtet ja panoraami parkimise alast ning läksime oma numbreid ja kaarte kätte saama.

Kaardi mõõtkava oli seekord 1:25000 ja tuli ühe punkti asukoha parandus sisse viia. 55 oli vaja nihutada 18 mm loodesse (künkalt merre). SI-pulk ette näidatud ja nullitud, hakkasime kaarte kilesse toppima. Mina olen peale Naissaare "Libahundi jälje" üritust kaardi pannud alati 2 kilekoti sisse ja mõlemad otstest kinni teipinud. Tuleviku mõttes peaks uurima kusagilt välja mõne A3 suurusele sobiva spetsiaalse, veekindla kiletasku. Kindlasti kusagil leidub. Läksime auto juurde tagasi, et varustus töökorda seada ja siis läks millegipärast kiireks. Saatsin Peebu stardialasse ära ja jäin ise viimaseid lukutõmbeid tegema. Jõudsin täpselt stardihetkel kohale ja fikseerisin oma kella peal stardiaja kell 11:00 ja 41 sekundit. Siit edasi oli meil 6 tundi, et finiš ilma trahvideta ära võtta.

Algas kogu see kupatus stardiülesandega, mis kujutas endast ilmakaarte ja meetrite järgi punktideni jõudmist. Iga õige punkt andis 1 lisapunkti (vale punkt võttis ühe punkti maha) ja lõpus oli vaja vabaviskejoonelt pall korvi saada. Loobi palju tahad. Peaasi, et korvi läks. Tükk aega loopisime, kuni Peep lõpuks palli sisse sai.
Stardiülesande algusosas (102, 99) suutis Peep legendi lugedes millegipärast ühe rea vahele jätta ja meil tekkis hetkeks peata olek, aga pärast analüüsi saime järjele. Lubasin talle mingi "karistuse" selle teo eest välja mõelda.

Stardiülesanne

Mulle tuli pähe mõte, et kas seda stardikat ära ei võiks jätta ja kohe muude punktide suunas lonkima hakata, aga huvi pärast ma seda mõtet ei avaldanud. Kompassi andsin Peebu kätte. Las harjutab ning omandab kogemusi. Ega teoorias sellistel üritustel kompassi väga vaja lähegi. Meil kulus kogu stardiülesande läbitegemiseks koos korviga 41 minutit. Võitjad said 13ga hakkama.

80->38: Natuke ekslemist kivi läheduses. Pärast GPS-logijalt vaadates selgus, et üsna lähedalt sai esimest korda kivist mööda jalutatud
38->48: Ilma suurema draamata
48->83: Lisaülesanne, kus kinni seotud silmadega kaaslast tuli juhatada üle purrete SI-jaamani. Siin otsustasin Peebu "karistuse" täide viia ja võtsin enda kanda juhatamise rolli. Saime kenasti hakkama. Ma küll ei tea, kui palju sellest riidest läbi võis paista, aga tundus isegi nagu liiga lihtsalt minevat. Taktikaid tundus rahval olevat mitmeid. Meil käis see nii, et mina läksin ees ja pidevalt rääkides kirjeldasin Peebu jalge alla/ette jäävat ning käskisin minu hääle suunas liikuda. Üle purrete läksime püsti asendis, kuigi tundub, et paljud kinniseotud silmadega isikud eelistasid neist neljakäpakil üle minna

Huvitav, kas kinniseotud silmadega võistlejale
olid juhised piisavalt selged, kuhu minna?

83->47: Suhteliselt lihtne sihtide ja reljeefi järgi minek. Osa objekte kaardil kajastamata

47->61: Siin etapil oli GPS-logija ja minu nägemise järgi kaardil palju mittekajastatud objekte, mistõttu läks ilma kompassi kasutamata aega, et jõuda poollagedani
61->46: Järjekordselt kaardil kajastamata kraave ja sihte. Võib-olla tahtlikult võib-olla mitte :-) Üksvahe juba tekkis arvamus, et oleme omadega üsna keelualasse sisse tõmmanud ja siis äkki... Punkt. Nina ees. Ja täpselt see, mille järgi tulime. Millegipärast hakkas parema jala fibula alumine osa endast väga valuliselt märku andma. Vasakul polnud midagi häda
46->50: Ilma suurema draamata
50->82: Algus läks natuke vesiseks, kuna ei viitsinud väga ringi minna. Roostik kandis õnneks piisavalt hästi, et jalatsist vesi üle ääre ei tulnud. Aga ühe jala sain ikkagi märjaks ja mudaseks. Lisaülesanne 82 kujutas endast mäluorienteerumist kahele (4 punkti) ja üsna mudasel/vesisel pinnal. Otsustasime, et punkti saabumise 4 punkti käivad kah. Asusime siis joogipudeli täitmise järel põhja poole tagasi liikuma ja tegime 25-minutilise lõuna-puhkepausi ühe sõjaväehoone vareme juures tuulevarjus

Rahulolev mudaravila ülemvaataja

 

Lõunatamisel tuulevarju pakkunud varemed

82->40: Vareme juurest kõndima hakates oli fibula päris valus. Kui nädalaga probleem pole kadunud, tuleb vist arstile näidata. Kuni reljeefini ilma suurema draamata, aga siis jällegi kaardil kajastamata info vaeguses läks natuke aega punkti leidmiseks
40->56: Kuni ojani ilma draamata, aga siis tekkis segadus, kuna ei vaadanud täpselt, kummal pool oja see küngas paiknes. Sai tehtud üleliigset kammimist valel pool oja kallast
56->30: Ilma draamata
30->21: Millegipärast läksin mööda suurt teed liiga põhja poole ja punkti kohal tuli alla tagasi tulla. Vähemalt objekti mõttes oli selgelt tuvastatav
Finišini juba kukepea.

EDIT: Läbitud distants 21,4 km.

MURATA teekond

TON 03 - Vääna-Jõesuu

05. mail toimus TON päevak Vääna-Jõesuu kaardil.

Kindlasti paljudele juba tuttav maastik. Nõuka-ajal sai siin käidud päris palju meres suplemas. Reljeefi leidub piisavalt ja osad maast välja kerkivad mügerikud on nii mõnelgi järje kaardil sassi ajanud. Kaasa arvatud minul. Üldjoontes väga raske ei ole. Kriitilistes kohtades tuleb lihtsalt olla tähelepanelik. Üritada kogu aeg end kaardil järje peal hoida.

Kuna ilm oli üsnagi jahe, siis sooja sees hoidmiseks tuli tempo mõnevõrra kõrgemal hoida. Hea, et päeva teine pool sai päikseline. Mõned kohmakad reljeefiotsimise apsud sai kogetud. Samme eriti lugeda ei viitsinud. Kompass ikka veel taskus. Eriti head meelt tegid aga 2 punkti totaalselt naelapea pihta (7 ja 21). Punkte oli eelmiste kordadega võrreldes seekord kõigele kamaluga kupatatud. Distants oli ka pikem. Minul kogunes reaalselt läbituna 7,9 km. Üldjoontes võib rahule jääda.